Tere!
Rõõm on tõdeda, et lõpuks hakkavad lapsed ikka terveks saama. Jaanuari kuu kaks eelmist nädalat said sellise lõpu, et veetsin ühte reedet koos vaid kolme lapsega. Loodan, et nüüd on enamik lapsi ikka neist köhadest-nohudest ja muudest jamadest lahti saanud! Ja viimased tõbised, kes veel kodus ravi teevad, jõudu ja jaksu teile ning ootame väga teid tagasi!
Nende laste rõõm, kes ammu polnud lasteaias käinud ja sõpru näinud, oli hommikul väga suur. Koos hakati kohe mürama ja meisterdama ning naerukilkeid jagus igasse meie lasteaia ruumi. Ly`l oli ka tõeliselt hea meel, kui nägi, et lapsi on jälle nii palju ja “sinistest esmaspäevadest” hakkab jälle asja saama. Lapsed olid muusika tunnis väga tublid ja aktiivised. Ühe tantsu ajal oli vaja näidata pöialt ja sellega sai peaaegu iga laps väga hästi hakkama, tublimad oskasid näidata ka Väikest-Atsi. Nimetissõrme, Pikk-Peetero ja Nimeta-Matsi näitamine ostus praegu veel lastele liiga keeruliseks, kuid oleme kindlad, et kevadel võime juba uhkelt seda tantsu esitleda nii, et kõik näpud saavad näidatud! 🙂
Suurem rühm armastab hommikul kuulata muusikat ning meienigi kostus üks lugu. Selle peale sosistas Marjete “Getter Jaani”.. Mina ikka ei saanud aru, et mis tema ütles ja aina pinnisin, et ta ütleks kõvemini kuni lõpuks ta ütles kohe päris kõva häälega “MINULE MEELDIB GETTER JAANI!”. See oli tõeliselt vahva pärl tänasesse hommikusse!
Täna oli õues ikka tõeline talveilm ja lapsed võtsid sellest viimast. Kohe kui õue jõuti võtsid kelguomanikud oma uhked masinad välja ja sõbrad käsutati kelgu peale. Kahe Karli õnn oli kohe nii suur kui nad märkasid, et neil on peas mõlemal ühesugused mütsid – oh seda naeru ja lusti siis!
Üheskoos otsustaisme kelgutamise jaoks ka mäe ehitada. Kõige suuremad abimehed kelgumäe ehitamisel olid Leticia, Karl R, Karl K, Henrik ja Gustav. Karl K arvas, et väga hea mõte oleks tõsta lumi minu labida paele, et siis jõuab see ehk kuidagi lihtsamini mäe peale… Ega käbi kännust kaugele ei kuku, mul on ikka ühed kavalad lapsed! 🙂 Lõpuks kui lund tuli tuua õige kaugelt, siis võtsime appi juba kelgu ja kõik see mees tassis siis lumekoormaga “veoautosi”. Lõppude lõüuks oligi mägi valmis ja sai hakata sealt rõõmsal meelel alla laskma. Huvitav oli see, et need, kes olid kõige suuremad abimehed ei olnudki üldse suured liu laskjad – liugu tahtsid lasta hoopis need, kes olid mujal luuslanki löönud!
Väga huvitavaks tegevuseks oli õues ka lumeinglite tegemine. Lapsed otsisid aina puhast kohta, kuhu jälle saaks ikka inglit teha. Kõigil oli naeru jälle kui palju kui nad nägid, mis nad oma kehaga kõik teha suudavad. Marjetele läks eriti tehtu hinge ja tuppa tulles tahtis ta kohe oma tuduriideid näidata, kus peal oli ka ju ingel!!
Lõpuks saime suure kisaga (seda sellepärast, et kõik tahtsid veel väga õues olla!) tuppa ning lastele on saanud heaks tavaks, et nemad istuvad esikus väikestel toolidel ja mina võtan neil saapad jalast. Väga kaval oli Gustav, kes sirutas oma jalad minu põlvele, kui saapad olid ära võetud ja teatas siis, et ta ei saa ju ometi neid maha panna, sest jalad lähevad ju märjaks ja mina peaksin ta ikkagi nüüd tema kapi ette tassima. Selline mõte meeldis teistelegi!
Riidest lahti, käed pestud ning lauda istutud, kaua oodatud kokatädi Elsa tehtud suppi sööma – lastel oli täna väga hea isu ja mitmed neist küsisid isegi suppi juurde. Mõni kavalam oskas küsida, et pangu ma ikka “palle” (frikadelle) juurde. Ka mannavaht söödi isukalt ära ja siis mindigi juba riideid vahetama ja magama.
Täna olid lapsed eriti maiad ja palusid mitu korda, et neile pannakse tekk peale, tehakse kalli, loetakse veel mõni jutt (jne jne jne jne), kuni lõpuks ka kõige tugevamad murdusid ning ikkagi magama jäid.
Kõige paremat soovides,
Kullapaide rühma õpetaja Saskia
kullapaid.wordpress.com 