Väljasõit!

Standardne

Tere kõigile!

Täna käisime kullapaidega selle aasta esimesel väljasõidul. Hommikul saabusid lapsed juba väikese õhinaga ja kui emad või isad veel ka turvatoolid lasteaeda kaasa tõid, oli selge, et midagi on teoksil.

Peale hommikusööki asusimegi teele. Abiks olid meile ideeautorist Elisabethi ema, Emma-Luisa ja Johani ema ning Leticia ema koos pisipoja Tonyga. Tee kulges mööda Pärnamäe teed Ecolandi poole ja olimegi kohal.

Vaevalt jõudsime lapsed autodest välja tõsta, kui juba olid meid tervitamas kanad ja kaks kukke. Oh seda rõõmu ja põnevust, mis siis lahti läks. Robin, Leticia, Nora Lisett ja Cassandra ajasid usinasti kanu taga, kuid kui kanad nende poole pöörasid, panid otsekohe teisele poole jooksu. J Emma Luisa ja  Johan hoidsid ema lähedusse ja Kevin Oskar ja Henrik minu lähedusse. Gretel rõõmustas samuti eemalt, kuid endal nägu säras ja naeratus laius näos.

Kui laste ja kanade võidujooks lõppes, liikusime edasi karjamaale, kus ootasid meid lehmad. Esialgu käisime kahe mullika juures, kellest üks kandis moodsat nime, Frank, ja kes püüdis kõigest väest meie võõrustaja käest piima välja imeda. Saime kohe aru, et Frank tahab süüa ja lapsed uurisid, kus tema emme on. Tädi seletas meile, et nende emmed ei ela siin ja et neile antakse piima kas lutipudelist või ämbrist, sellepärast nad kipuvadki kätt imema.

Edasi liikusime juba piima andvate lehmade juurde. Pikalt ja pingsalt oli meid oma pilguga jälginud üks lehm, kelle nimi, nagu hiljem selgus, oli Moonika. Elisabeth kutsus teda hellitavalt Mooniks. Temal ja Moonil oli juba pikk ja soe sõprussuhe ja ilma Moonile pai tegemata ei lahkunud Elisabeth „maalt” mitte kunagi. Täna oli aga Mooni natuke tõre, kuna teda oli just külastanud loomaarst, ja seetõttu ei saanud me talle väga lähedale minna, pai tegemisest rääkimata.

Liikusime karjamaal tähelepanelikult ja vaatasime hoolega jala ette ja seda seetõttu, et igalpool võis leida  „lehmakooke”, millesse me mitte sisse ei tahtnud astuda!  Nuusutasime kopsud „lehmakookide lõhna” täis ja siirdusime lammaste juurde. Teel sinna lehvitasime mullikatele ja kohtasime kirjut kassi ja suurt koera, kes olid inimeste lähedusega sedavõrd harjunud, et ei lasknud ennast meist üldse häirida. Lambad seevastu olid esialgu üpris ehmunud, kui 10 väikest inimest nende aediku juurde ilmusid. Uurisime ja ootasime neid tükk aega ja varsti kadus ka lammaste kartus ning nad tulid meid uurima. Nii me siis seisime ja vaatasime seal teineteisega tõtt. Lapsed uurisid veel, et mis toredada kollased „kõrvarõngad” lammastel kõrvade küljes on. Aga tädi seletas meile, et need asjad on lammaste märgistamiseks, et siis on teada, kes on kes.

Lammaste juurest liikusime suure sinise traktori juurde, mis seisis keset koduõue ja mida me juba enne olime märganud. Elisabethi ema pakkus välja, et kui keegi tahab traktorisse ronida, siis tema aitab lahkesti. Ja uskuge mind, tahtjaid oli … lausa järjekord tekkis traktori kõrvale! J

 

Ainult Henrik ei tahtnud traktorisse ronida. Tema ootas juba pikisilmi, et saaks Emma-Luisa ja Johani autosse istuda. Ta teadis täpselt, millise autoga tema reisis. J

Suured tänud Elisabethi emale, kes selle väljasõidu meile organiseeris! Laste säravad ja õnnelikud näod rääkisid enda eest!

 

Õpetaja Ly

P.S. Pildimaterjal tulekul!

Advertisements

3 responses »

  1. Pildid annavad kohe emotsiooni juurde! 😉 Väga nunnud Kullapaid! Kiidusõnu ei jätku orgkomiteele ja tublidele kaasa aitajatele! Greteli ema Merle

  2. Pildid annavad kohe emotsiooni juurde! Väga nunnud Kullapaid! Kiidusõnad orgkomiteele ja tublidele kaasa aitajatele! Greteli ema Merle

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s